Täna seitse aastat tagasi |
Rõõmsalt see kõik algas |
Maili on minu isiklik treener, arst, psühholoog, sekretär,
pastor ja füsioterapeut. Pole teist inimest, kelle käest nii palju nõu küsiksin.
Mul on vedanud, et ta on targem kui mina. Igale minu küsimusele on tal arukas
vastus, kõige sagedasem nendest on: „Sa pead ise otsustama!“
Olen püüdnud Maili rahaasjadesse mitte sekkuda, kuid ikka ja
jälle üllatun, kui lahkelt ta raha jagab. Vahel on abivajajale läinud terve tema kuupalk.
Sportlasena reisin palju ringi. Sellel aastal viibin perest
eemal peaaegu viis kuud. Paljud tuttavad küsivad meie käest, et kuidas me küll
suudame üksteisest nii kaua lahus olla. Maili vastab lühidalt: “Olen sellega
leppinud ja arvestanud, et Tiidrek laagrites viibib.“ Pean tõdema, et Maili on
teinud kõik selleks, et mul hea oleks.
Perega Keenias 2014. aasta |
Mõnikord, kui meie neljaaastane poeg häirivalt valjusti jonnima
hakkab, vaatan ja imestan, kui rahulikult Maili teda rahustada oskab. Lastega
on tal üleüldse eriline side, nende hingemaailma tunneb ta hästi.
Sügisel läks ta kooli õpetajaks. Püüdsin teda veenda
sinna mitte minemast, kuna palk on väike, aga töökoormus suur. Tema vastas kõhklusteta: "Tahan
tegeleda erialaga, mille omandanud olen.“ Mis saaks Eesti riigist siis, kui
kõik inimesed nii mõtleksid?
Leping kogu eluks |
No comments:
Post a Comment