Riski piiril

Keenia treeninglaagrite vahel mul õnnestus vahepeal ka Eestis ära käia. Olin terve veebruarikuu kodumaal. Tegin kaasa kergejõustiku sisehooaja. Sisehooaeg erineb välishooajast eelkõige sisehalli tõttu. Sporti tehakse sisestaadionil. Pole tuult, pole vihma, on ainult kaks korda lühem staadioniring. Tavaliselt ma sisehalli võistlusteks ei valmistu, tulen lihtsalt loomuliku treeningmahu pealt. Sellel aastal võtsin sisehooaega tõsisemalt. Treenisin jaanuaris Keenias palju intensiivsemalt kui tavaliselt. Otsustasime treeneriga võtta väikeseid riske.

Alustasin sisehooaja ettevalmistust juba 20. detsember. Jõulud veetsin pereta Keenias. Naine ei olnud nõus jõuludeks kaasa tulema. Siiski veetsin jõulud koos viie Eesti tippjooksjaga.

(vasakult Kaur, mina, Liina, Kaupo, Leila, Allar pildistab)

Kahjuks minu eelmise treeninglaagri "jänes" vahetas treeningpartnerit. Otsisin uue abimehe, Juliuse. Tema palk oli 10 EUR nädalas. Raskematel treeningutel kippusin mina temale "jäneseks" olema.

Jaanuaris ühines meiega minu pere,

kuningas Jakob,

abikaasa Maili,

kaplan Brad Bartz,

sõber Mati,

jooksja Jekaterina.

Brad tuli Keeniasse, et anda vaimulikku tuge mitmetele Itenis viibivatele tippjooksjatele. Koos temaga meil toimusid iganädalased "Vaimuliku Mõtte" õhtud. Iga kord oli ruum rahvast täis, ei mahtunud liikumagi.

Mina aga treenisin edasi, iga treeninguga sain üha tugevamaks. Saavutatud vorm oli parem kui kunagi varem.

Nädal enne esimest võistlust külastas mind kummaline palavik. Põdesin kaks päeva 38.5 palavikku ja kolmandal päeval nõrkus. Muid sümptomeid ei olnud. Ka Jakob jäi samasse haigusesse. Juba viiendal päeval tegin tugeva treeningu, tahtsin kontrollida oma keha, kas tasub võistelda või mitte.

Veebruarikuine võistlusperiood oli meil sügisest paigas. Esimene võistlus oli 3000m Prantsusmaal Bordeauxis. Hoolimata põetud haigusest, võistlesin seal ikkagi. Jooksin ajaks 8.00.26. Esimene kilomeeter oli 2.33. Liiga kiire algus, oleksin õige tempo valinud, siis uus Eesti rekord polnuks probleem.

Seejärel asusin valmistuma Saksamaal Düsseldorfis peetavaks 5000m jooksuks. Viimane tugev treening enne olulist võistlust oli 4x1000m tempoga 2.35; 2.38; 2.37; 2.39 ja paus 3 minutit. Olin väga heas vormis! Samal öösel tabas mind sama haigus nagu mitmeid kaasmaalasi - kõhuviirus. Oksendasin ja oli terve päev palavikus. Kõigest neli päeva enne võistlust. Siiski otsustasin võistelda, kuid tulemus oli kesine. Pingutasin 2km kui aru sain, et haigus oli vormile liiga teinud.

Terviseuuring, rahulik treening ja Eesti meistrivõistlused.

Võitsin nii 1500m kui ka 3000m kerge jalaga.

Õnneks verenäitajad olid stabiilsed ning põetud haigused koos intensiivsete treeningutega pole suurt jälge jätnud. Üks asi sai mulle selgeks - haigusnädalal mitte võistelda!

Nüüd olen jälle Keenias. Kohanemine on olnud raske, kuid siht on silmeees. Kõige suuremaks abiks töiste treeninglaagrite juures on olnud treener Harry Lemberg, perekond ja kaplan Brad Bartz.