Septembri esimeses pooles õnnestus mul võita viiendat korda SEB Tallinna Sügisjooksu 10km distants. Tavaliselt on septembriks staadioni hooaeg läbi saanud ning kulunud naelkingad varna riputatud. Puhkuse hõngu on juba tunda. Kuid enne tuleb Sügisjooksul ära käia.
Minu jaoks on Sügisjooksul osalemisest kujunenud omaette nauditav traditsioon.
Seekordne Sügisjooks oli erinev, sest hoolimata suvisest kurnavast võistlushooajast, on mul ikka veel hea füüsiline vorm. Seda näitas enne Sügisjooksu joostud 5000m hooaja tippmark. Seepärast püstitasin, starti minnes, mõne kõrgema eesmärgi. Joosta uus rajarekord ja aeg alla 30 minuti.
Võistlus ei olnud minu jaoks lihtne, sest jalalihased olid samal nädalal toimunud 5000m jooksust ikka veel väsinud ning kohati puhus tugev vastutuul. Püüdsin hoida tempot ning oma käekella järgi arvasin, et olen rekordi graafikus. Finišis panin stopperkella kinni ning sain ajaks 29.57.
Minu üllatuseks näitas korraldajate ajamõõtur ajaks 30.06, mis oli 2 sekundit kehvem kui rajarekord ning 6 sekundit rohkem kui 30 minutit. Seega jäin napilt seatud eesmärkidele alla. Tegelikult tegi see olukord isegi nalja. Kaks sekundit 10km peale on olematu aeg. Seepeale meenus mulle Keenia maratoonar Wilson Kipsang Kiprotich, kes kaotas 2011. aasta Frankfurdi maratonis maailmarekordile kõigest 4 sekundiga.
See võis tähendada miljoni dollari kaotust!
See võis tähendada miljoni dollari kaotust!
Kaotus kaotuseks, aga hamba sain ma verele. Kohtume järgmisel aastal Sügisjooksu stardis!
Mitu inimest on pildid?
Wilson Kipsang Kiprotich
No comments:
Post a Comment