Keenia tõsielu = Eesti huumor

Kõige esimeses Keenia treeninglaagris kogesin suurt kultuurišokki. Mäletan selgesti seda pärastlõunast aega, kui Eesti jooksjaid vedav buss läbi Eldoreti linna sõitis. Läbipaistvate bussiakende tõttu olime kõigile nähtavad, kohalikud õgisid meid oma pilkudega.  Olin esimest korda elus olukorras, kus taipasin, et olen teistsugune. Sisimas lootsin, et ma ei pea kunagi bussi uksest välja astuma. Hirm haaras minu südame.

Must ja valge käsi 

Foto: Mati Lohu

Tänaseks olen Keenias elanud ligikaudu 16 kuud. Olen harjunud, et inimesed mind vaatavad, katsuvad, juukseid silitavad ning raha küsivad. Kui see kõik juhtuks Eestis, siis tõenäoliselt lõpetaksin sarnased olukorrad suure tüliga.

Kohalik laps katsub Jakobit (Keenia, jaanuar 2012)

Foto: Mati Lohu

Kohati tundub Keenia elu nagu mängumaailm. Minu jaoks elulised probleemid lahendatakse kerge naeratuse ja kiire unustamisega. Hiljuti, kahetunnist pikka jooksu tehes, möödusime ühest väikese lapse matusest. Minu treeningpartner viitas naeratades: "See on matus." Hiljem külastasin seda sama matmispaika - ristid olid viltu, haud haua otsas ning ei ühtegi jälge külastajatest. Surnud, siis surnud. Vähemasti surnuaed oli ilusa koha peal, suurepärane vaade Nyahururu linnale.

Keenia tõsielu on eestlase jaoks sageli huumor.
Enne Nyahururu linna tulekut, palusin kohalikul pastoril hotellis toa broneerida. Esimesel hommikul helistab pastor, ja uurib kas olen toaga rahul. Pärast lõunat helistab sama pastor uuesti: "Ma palusin admisnistraatoril ka sinu mobiiltelefonit laadida." Mina aga vastu: "Tänan pakkumast, aga mul on oma telefonilaadija kaasas!"

Jagan hotellituba treeningkaaslasega. Treeninglaagri esimesel nädalal võtsin puhtaid sokke, ilma et aru sain, et keegi on neid vahepeal pesnud. Selgus, et minu keenialasest treeningpartner oli seda luba küsimata teinud. Raske on keelata, kui inimene tahab rõõmsast südamest teenida.

Maili ja Jakob pesevad pesu (Keenia, jaanuar 2012)

Õhtustel rahulikel jooksudel näen palju väikeseid lapsi. Mind nähes hõikavad nad oma hõimukeeles: "Valge, valge." Ükskord, kui minu habe oli kaks nädalat ajamata, hüüdis üks ehmunud väikelaps: "Jeesus jookseb." Tõepoolest, Jeesus oli valgenahaline mees, kellel tõenäoliselt oli habe.

Külalapsed

Foto: Mati Lohu

Treeninglaagri esimesel hommikul külastasin hotelli omaniku kabinetti. Tahtsin allahindlust saada. Toad olid erinevate hindadega. Peremees julgustas mind valima kõige kallima toa, sest seal olevat hommikusöök ja õhtune kohvitass hinna sees: "Meie hommikusöök on nii tugev, et sa ei pea lõunat söömagi ja kuidas sa saad magama minna, ilma et sa kohvi ei joo." Minu kogemused olid aga vastupidised. Hommikusöögiks oli kaks saiaviilu, tee, vorstike, muna ja pool banaani. Ja peale õhtust kohvijoomist oli kell kolm öösel pilt selge. Seega valisin kõige odavama variandi.