Kui me Mukungaga taaskord Kenenisa Bekele hotelli õhtusöögi
lauas istusime, sisenes restorani ruumi räbaldunud riietega kasimata vanamees.
Tema nõtke paljasjalgne kõnnak oli pisut kartlik. Oli ka põhjust, sest
kõik selle uhke hotelli töötajad mõõtsid teda oma kriitliste pilkudega. Ta ei
olnud siia teretulnud.
Käes oli maksta õhtusöögi arve. Märkasin, et meie teenindaja vaidles baarmeniga. Seejärel suundus ta arvega meie juurde ning ütles kahetsusega, et peame ka kuuma vee eest maksma, mille olime teetassi täiendamiseks tellinud. Peale mõningast arutelu maksime arve.
See vaene räbaldunud riietega mees ei olnud keegi muu kui
meie tagasihoidliku motelli töötaja. Lihtne, alandlik ning ainuke inimene,
kellega saame inglise keeles kõneleda. Igal õhtul ta koputab mulle uksele ning
küsib, kas ta saab mind kuidagi aidata. Ta teeb seda ilma tasu küsimata.
-Õpetussõnad 16:19-
Parem on olla koos vaestega alandlik kui kõrkidega saaki jagada.
Kenenisa Resort väravad |
No comments:
Post a Comment