Rohkem kui võistlus

Laupäeva õhtune Belgia ilm oli palav ning kõrge õhuniiskusega. Hea ilm koha peal passimiseks, kuid jooksmiseks kurnav. Hoolimata ilmast keskendusin oma võistlusele, tunnetasin lihaseid ning püüdsin oma tuju üleval hoida. Üllatusin, kui nägin ühte Leedu parimat pikamaajooksjat Vaida Zusinaitet, sest alles teisipäeval jooksime me mõlemad Rootsis. Ka tema oli vahetult peale Rootsi võistlust otsustanud Belgiasse sõita, ohverdades oma riigi meistrivõistlused. Täiesti mõistetav otsus, sest Leedu meistrivõistlustel talle vastast poleks olnud ning väga head aega ei ole võimalik nõrgas konkurentsis saavutada. Imetlesin tema tahtejõulist iseloomu.

Tema on üks nendest sportlastest, kellega minu elutee on ristunud staadionitel, hotellides, lennujaamades ja mujalgi. Võistlusreisil on võimatu inimestega mitte suhelda, alati lisandub Facebooki kontole mõni uus sõber. Igal ühel neist on oma elulugu, seetõttu ei ole ühtegi korduvat inimest. Kõige sagedasem sõbrunemine toimub enamasti hotellitoas, sest hotellitoad on enamasti kahele inimesele. Kunagi ei tea, kes saab olema minu järgmine toakaaslane. Loodan vaid, et ta läheb normaalsel ajal magama ning ei norska.

Belgias elasin seekord oma naise õe juures Brüsselis. Minu eest hoolitseti hästi – söödeti, sõidutati autoga ja pandi magama. Võistluspäeval tuldi ka Eesti lippudega raja äärde kaasa elama. Ideaalne teenindus. Toanaabri kogemus jäi seekord ära. Perenaise itaallasest mees oskab väga hästi pingeid maandada, peale võistlust kujundas tema meie õhtuprogrammi.

Vaida, Hanna, Marco, mina ja Reet (vasakult)

5000 m stardinimekiri oli tugev. Esimesed 3 km jooksime umbes 8 minutit, siis läks töötamiseks, mehed hakkasid ära vajuma. Jooksin suurest grupist mööda ja hakkasin esimesi jälitama, olin neljas. Jooksin kaks ringi oma grupi järgi, siis hakkas “masin” tühjaks saama. Mööda tuli belglane Koen, võtsin talle sappa ning püüdsin hoida, kuis suutsin, kuni 600 m enne lõppu tuli tagant rootslane Olle ja kiirendas koos Koeniga. Kaotasin nendega kontakti ja jõud rauges. Viimane ring oli tõeline võitlus, 74 sekundit tundus nagu 60 sekundit. Siis mõõdus minust seltskond musti, kollaseid ja valgeid. Nii saavutasin 11. koha ajaga 13.51. Jäin endale seatud sihile alla, kuid olen rõõmus, et suutsin endast kõik anda.

Nüüd algab kolme nädalane treeningperiood. Augusti lõpus võistlen 3000 m ja 1500 m jooksudes.

Ülalpool päikest

Suve üks lemmikuid pilte