Eelmisel aastal
jooksis Mukunga Tallinnas esmakordselt maratoni. Kahjuks juhtus see, mis
algajatel ikka juhtuda võib – ta ülehindas oma võimeid ning alustas võistlust
liiga kiiresti. Jooksu lõpp lagunes nii ära, et mees alles kuuendana finishisse
jõudis.
Hiljem
hotelliruumis heitsin talle ette, et teine koht polnuks probleem, kui kuulanuks
ta minu sõnu. Ilmselgelt väsinud keenialane naeratas ning ütles puhtast
südamest: ”Küllap Jumal tahtis, et teised täna võidaksid.”
Selline
südamehoiak vaigistas kõik minu süüdistused, ainult pani mõtlema - kas ta kunagi ennast ka kaotajana tunneb?
Näiteks eelmisel
pühapäeval lõpetas ta Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu, maksapistete tõttu, neljandana. Üle
lõpujoone joostes tõstis mees võidukalt käe, hiljemgi puudus kaotusvalu
tema hoiakust.
 | |
| Kas Mukunga kunagi ka kaotab? (Foto: Albert Sillaste) |
Tundub, et ta ei
kaota mitte kunagi. Suur süda võidab ju alati!
Juba sellel pühapäeval on ta taaskord Tallinna maratoni stardijoonel.
Seekord alustas Mukunga Tallinna maratoni päris tagasihoidlikus tempos ja möödus minust kuskil 26km kandis. Siis arvasin, et küllap ta kogub vaikselt ja targalt kiirust ja saab Sergo ja Heinari kätte. Paraku läks tal samm üha raskemalt ja pärast tagasipööret liginesin talle ja sain ta pärast silda kätte. Nägin, et ta oli päris tühi omadega ja kujutan ette, et need viimased kilomeetrid olid talle paras õudus. Sellest hoolimata jooksis ta lõpuni ja kui kuuldused tõele vastavad, viidi kanderaamil minema. Loodan, et ta paraneb kiiresti!
ReplyDeleteRaivo
Kahjuks on sinu jutt õige. Praegu on ta kodus kosumas.
ReplyDeleteTiidrek