Üks asi, millest ei pääse Ameerika Ühendriikides üle ega
ümber, on pidev suhtlemisvalmidus. Ikka ja jälle näen, kuidas keegi viipab
käega autoaknast, tervitab jooksjurajal või lihtsalt vaatab otsa ja naeratab.
Endassetõmbunud eestlase jaoks nõuab sedasorti kommunikatsioon harjumist.
Soomlastest rääkimata – endine Soome takistusjooksja Jukka Keskkisalo ütles
selle kohta: ”Ma ei tervita kodus oma emagi, siin aga iga võõrast.”
Märgatavat suhtlusviiside erinevust kohtab näiteks USA
siselennul: vahel on tunne, nagu viibiks lennukis üks suur perekond. Võibolla
taotleb seda sihilikult ka lennufirma, kes palkab stjuuardessideks keskealised
pereemad. Midagi mulle selle kõige juures väga meeldib. Kui on valida õpitud naeratuse
või tõsimeelse mossitamise vahel, siis valiksin esimese.
Seekord sai uus tutvus loodud 3000 m kõrguse mäe otsas. |
Tihtilugu areneb ühest naeratavast silmapilgust suisa
vestlus, enam ei mäletagi, kui paljude võhivõõrastega viimase kuu jooksul rääkinud
olen. Vahel algab see kõik ühest mahlakast komplimendist. Eredalt on mul
meeles, kui eelmisel aastal üks särtsakas võõras vanaproua Allar Lambile
hinnangu andis: ”Sa näed välja nagu väike Putin!”
Nii, kui eestlane suu lahti teeb, on asi selge – tuleb
välismaalt. Kui ütlen Estonia, siis nii mõnigi nägu reedab, et ei tunne
geograafiat. Aga paljud panevad üsna lähedale ning pakuvad, et kusagilt
Venemaalt. Sellisel juhul tuleb taaskord väike geograafialoeng pidada – me
oleme Põhja-Euroopast, Soome on meie naaber, Rootsi on ka lähedal, Venemaa jääb idasse.
Kõige rohkem uusi tutvusi olen leidnud Colorado mägedes asuvas laagripaigas, mis asub sügaval metsa sees. |
Sportlasi hinnatakse USA ühiskonnas kõrgelt, olümpialased
omavad justkui eristaatust, mis ühel või teisel kujul jututeemades välja tuleb.
Kõigi nende vestluste tulemusena olen kahtlemata leidnud hulganisti uusi fänne,
kes 21. augustil olümpiamängude maratoni jälgivad.
No comments:
Post a Comment