Rõõm on olla elus!

Rõõm, rõõm - ainult rõõm. Selline ülevoolav rahulolu valdab mind peale San Franciscos joostud 5000 m võistlust. Pole ju staadionil võistelnud kaks aastat. Justkui oleks ellu ärganud.

SF State Distance Carnival pole sugugi tundmatu võistlus eestlaste jaoks. Allar Lamp võitis siin eelmisel aastal 1500 m jooksu.

Lõpetasin teisel kohal ning ajaks märgiti suurepärane 13.55. Veel viimase ringi alguses paiknesin viiendal kohal, lõpuspurdil sain tunda seda mida staadionimehed sageli tunnevad - kõrget laktaati. Koguni üheksa meest jooksid kiiremini, kui varasem rajarekord!

Staadionipidu kestab terve päeva.

Eks see naelikuga staadionil joosta kehale natuke võõras ole. Esimese koha kaotasin kiirele staadionimehele. Tegemata jäänud "all out" lõpuspurt tuleb 13. aprill kui võistlen Mt.SAC 10 000 m jooksus! Kui esimene võistlus oli juurdeviiv, siis teine saab olema täideviiv. Igatsen isiklikku rekordit.

Isegi ESTONIA on numbrile märgitud.

Kahe võistluse vahelise aja veedan Colorados, treener Mark Mischi juures. Tänud treener Harryle, kes aitas Lissaboni poolmaratoni järgselt staadioniks valmistuda. Muidugi ka kõigile sponsoritele ja poolehoidjatele!

 

TULEMUSED 

 

San Franciscos leidsin kõige odavama hotelli, nagu aknast vaadates selgub - elan vaeste piirkonnas. All on striptiisibaar ning kodutud, ükspäev pakuti lausa narkootikume.

Tüüpiline San Francisco tänavapilt.