Seekord vahetasin
treeningpaika. Kui siiani olen viibinud enamasti Rift Valley regioonis Iteni külas, siis seekord tulin Kesk-Kenya linna
nimega Nyaharuru. Kuna Iteni jooksurajad on muutunud igavaks, siis tahtsin vaheldust.
Õnneks on minu treeningpartner
Mukunga selle piirkonna inimene ning tema juhtimisel avastan kiiresti kõige
paremad jooksurajad ning treeningvõimalused.
Treeninplaani
esimene asi, mis peab paigas olema, on puhkepäev. Minu ja enamuse keenialaste
jaoks on see pühapäev. Treeninglaagri puhkepäeva üheks peamiseks reegliks on
mitte kodus passida. Vastasel juhul muutub 5-nädalane treeninglaager üksluiseks
ning kurnavaks.
Sellel pühapäeval
külastasin oma treeningpartneri vanemate kodu. See asub 100 km kaugusel Nyaharurust. Reisi peamine
eesmärk oli viia pererahvale riideid, mida olin Eestist Maili käest kaasa
saanud. Teadsin, et Mukunga isa suri autoavariis ja ema on viimased kaheksa
aastat kogu pere üleval pidanud. Nad on väga vaesed, elavad peamiselt teeistandusest
korjatud teelehtede müügist. Mukungal on kaks õde ja üks vend. Kõik nad elavad
üheskoos väikeses puuonnis. Juba hoovi sisenedes tervitas mind poolik kivimaja,
mis kõnetab isa poolelijäänud plaanidest. Ütlesin Mukungale: “Järgmine aasta
tuled Euroopasse ja seal teenitud rahaga ehitad maja lõpuni!”. Mukunga naeratas magusalt ja oli selle
ideega nõus. See ei ole nali, sest tegemist on piirkonna ühe andekaima
noorjooksjaga. Usun, et ta oleks Euroopas võidumees paljudel võistlustel.
Mukunga kodu autoteelt
(poolik kivimaja ja teeistandus)
Mukunga viis mind
maja taga asuvasse teeistandusse ja tutvustas oma lapsepõlve mängualasid. Ta on üles kasvanud väga ilusas kohas:
mägine maastik, rohetavad teeistandused ning taamal laiutab Keenia kõige kõrgem
mägi Mount Kenya. Viimane tundub väga
kõrge hoolimata sellest, et viibime juba 2200 m kõrgusel. Mukunga viipab käega ja osutab
metsa poole, kus elavad elevandid ning muud metsloomad. Tema häälest kumab
uhkus niisuguste kuulsate loomade üle.
Mukunga lapsepõlve mängumaa
Peale lühikest
jalutuskäiku Mukunga minevikuradadel läksime lõunasöögile. Istusime kõik köögis
ümber suitseva tulekolde. Ema kallas Keeniale omast piimaga teed ning tõstis
Kalevipoja taldrikutäie magusat kartulit. Juba oli mul nuga peos ja nautisin
pererahva seltskonda ja hõrgutisi. Mõtlesin endamisi: „Siin ma olen, keset ühe Keenia
perekonna reaalsust.“ See oli nauditav idüll.
(taamal banaanipõõsas ja pooleli kivimaja)
Meie seltskonnas
viibinud naabrinaine pistis lahkudes oma käe mulle pihku ja ütles, et olen hea
inimene, kuna olen valmis
nendega ühte toitu sööma ja ühe laua ümber istuma. Siis meenus mulle Piibli
kirjakoht, mis ütleb: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab
armu.“ Alandlikkus on üks suhteid parandav voorus, mis avab võimaluse kõneleda
südamest südamesse.
Peale lõunasööki
tegin ettepaneku üheskoos Piiblit lugeda. Kuna pererahvas usub Kristusesse,
siis olid kõik sellega nõus. Lugesin neile ühe piiblisalmi inglise keeles ning
pererahva vanem poeg luges omakorda kikuyu hõimu keeles. Jagasin neile ka
vaimuliku mõtte tõelisest rõõmust ja rahust. Pereema pühkis pisaraid, tundus,
et see läks talle korda. Siis me palvetasime iga pereliikme vajaduste ja
unistuste eest. Sellega lõppes meie kaunis osadus keset Keenia väikeküla Kiarage.
Kui hakkasime
lahkuma, ütles pereema: “See
oli minu elu kõige ilusam päev pärast minu sündi.“
No comments:
Post a Comment