Nyahururu oli aastakümneid tagasi
Keenia üks populaarsemaid treeningkeskusi. Praegu ta seda enam ei
ole, sest enamus tippsportlasi lähevad Iteni. Seal õitseb ju
jooksumaailma äri. Mina ja Heinar Vaine oleme ainukesed valged
jooksjad sadade mustade hulgas, kes siin treenivad. Oleme haruldused
jooksurajal. Välismaalastest on siinkandis treenimas ka jaapanlased,
koguni Jaapani koondislased. Kohalikud meil vahet ei tee. Kord olen
hiinlane, teinekord jaapanlane, aga enamasti lihtsalt mzungu (valge).
Selline rasside samastamine loob meile, heledanahalistele,
ühtekuuluvustunde. Niisuguse, mis loob hea pinnase üksteisega
sõbrunemiseks.
Pühapäeval käisin koos oma
perekonnaga jaapanlaste juures lõunat söömas. Esialgu kutsusin
neid ise lõunalauda, aga hoopis meist said kutsutud. Oli mitmeid
ühiseid teemasid, mida laua taga arutasime. Võlgnen tänu
sumomaadleja Kaido Höövelsonile (Barutole) ja maratoonar Pavel
Loskutovile, kes oma spordisaavutustega on jaapanlaste südameid
vallutanud.
 |
| Pilt meie kohtumisest |
Jaapan mängib minu elus olulist rolli
hoolimata sellest, et ma seal kunagi käinud pole. Meie pere neljas
liige on jaapanlane: auto, mis sõidab Eesti teedel juba viimased 19
aastat. Minu sagedasem reisikaaslane on jaapanlane: kaamera, mis
jäädvustab meeldivaid hetki. Minu ihukate ja jalavarjud on
jaapanlased: treeningvarustus Mizunolt.
Ma ei ole kunagi Jaapanis käinud, aga
olgu öeldud, et 2020. aasta olümpiamängud peetakse Tokyos.
No comments:
Post a Comment