Vigade parandus

Mulle õpetati koolis, et peale kontrolltööd tuleb teha vigade parandus. Oma vigadest õpitakse väidetavalt kõige paremini.

Viimased kaks kuud olen püüdnud jäljendada oma eelmise aasta treeningplaani. Mitte ainult jäljendada, vaid teha paremini. Eemaldada kõik oletatavad vead, et võistlustulemust parandada.

Sõin rohkem tervislikku toitu, magasin pikemaid lõunauinakuid ning raskeid treeninguid ei teinud palava päikese käes. Kõik see ju võimaldas efektiivsemalt treenida.

Lõpetasin täna poolmaratoni Roomas, täpselt nii nagu eelmisel aastal samal ajal. Saavutasin 16. koha ajaga 1.03.44. See oli vaid 31 sekundit aeglasem kui eelmisel aastal. Selles osas vigade parandust ei toimunud. Keenia treeningud istusid veel jalgades. Selle peale ütles maailmakuulus treener Roberto Canova, et Keeniast otse võistlema tulemine on valge mehe jaoks ettearvamatu.

Treener Harry ergutab viimasel kilomeetril

Roomas osales peale minu veel neli treener Harry Lembergi õpilast: Nikolai Vedehin, Jekaterina Patjuk, Liina Luik ja Leila Luik. Kõik nad jooksid väga hästi: kolm isiklikku rekordit. Eesti kõigi aegade edetabelit täiendati tublisti ja Euroopa edetabelis võeti sisse magusad positsioonid.

Nikolai, Jekaterina, Leila, Liina, Harry ja mina (paremalt)
Foto: Jeroen Deen

Võistluse kõige huvitavam osa oli Nikolaiga koos jooksmine. Harva saan võistelda samal  sportlikul tasemel eestlasega välisriigi tippude hulgas. Olime koos kuni viimase kilomeetrini.

Eelmisel aastal sain Roomas jalavigastuse, kuid nüüd jäin terveks. Hoidsin usinalt silma peal ka oma maisel varal, et need seekord Itaalia ühiskondlikus transpordis varaste küüsi ei langeks.

Palju vigu sai parandatud, aga uued tekkisid jälle!

Üks asi sai mul selle eluetapiga selgeks: treeningstrateegia võib olla sama, aga ei ole korduvat taktikat. Taktika sõltub paljudest pisiasjadest. Nendeks pisiasjadeks võivad olla ilm, seltskond, tervis, tahe jpm.